mingist hetkest vaid mõteteks...
Need mõtted on nii soojad ja hellad
möödunud aegade kallid hingekellad,
tuulega
taas tulnud,
veidike
minuga olnud
linnulennul
kadunud kaugusse,
jättes
mälestused meeltesse,
jõu,
oskused, teadmised
pärituultesse,
vastutuultesse,
tormituultesse,
et toime tulla
rõõmuga,
murega,
argipäevase
rutiiniga,
tahta
ja soovida midagi enamat---
põnevat,
uut ja kenamat,
hoida osata neid,
kes
tahavad olla mu kõrval
ehk
mind mõttega saata,
küllap ka mälestuste kullafondis neid,
kes ehk
tagasigi ei vaata.
Kõige lähedasemaid kalleid kaotada
on
eriti hull,
olgugi elu paratamatu ringkäiguga
mõistus
peab leppima ka mul.
Ometi meeldib mul mõelda
et
mõttega saadate mind ikkagi
terved
päevad,
hoolimise
ja armastusega suudate
toetada
mu mõtteid nii,
kuis
hinges kõik kõike näevad,
mõista
mu mõtteid, eksimusi ja soove,
edu,
ebaõnne ja kondiproove.
Koos mõtleme sirgeks mitmed ebakõlad,
püüame klaarida tunde-, au-, ja muud värki võlad.
Lihtsam on arutada koos lahti
suhete
umbseid sõlmi,
hajutada
jamade olude halle madalaid pilvi.
Mõtetes külastame üheskoos näiteks poode,
proovides
moode,
et oskaks valida parimat kelmikat mõtet viimast
ja et
ma ei kulutaks liiast.
Koos teha kõike on rõõmsam ja paremgi
umbes
nii, nagu kunagi varemgi...
Kõige-kõige eest tänu- ja kindlusetunne
annavad
sihi ja jõu.
Teie õpetused ja meie elulaad
ikka ja
jälle hea nõu
võimaluste
leidmiseks,
alles
hoimiseks,
nähtavale
toomiseks,
millegi
uue loomiseks.
Niiviisi ootategi mu juures
üheskoos maailmas suures.
Liiliad,
kollased liiliad
puistavad pillavalt sulakulda.
Liilia poetas heldelt sõprust ja lahkust
kui seemneid mulda,
millest tärkab hetketi kauneid mälestusi,
tuulest tulnud rõõmsaid ja lustlikke meenutusi.